Guano välklambil on kaks vormi: üks on isolaatori pinna kuhjumisest põhjustatud välklamp. Kuna aga linde eraldab isolaatorvihmavarju mitu segmenti, on otsese sähvatuse tõenäosus väga väike. Teine on välimisse lähedusse langev guano libisemise isolatsioon, otsene tuum viib lühislahenduseni ülemise ja alumise kuldtööriista vahel ning suekole ei jää guaano jälgi, mis on ka peamine guaano flassimise vorm. Tsinghua ülikooli elektrotehnika osakond uuris isolaatorilindude välklambi fenomeni eduka simuleerimise põhjal guaano välgatusmehhanismi ja sähvatustingimusi ning jõudis järeldusele, et guano langemismoment muudab elektrivälja jaotuse isolaatori ümber, põhjustades guaanokanali õhupilu purunemine isolatsiooni kõrgeimas otsas, mis põhjustab isolaatori ülevoolu. Võttes näiteks 110 kv sünteetilise suozi, peaks 55cm läbimõõduga ümbermõõt olema fantianiga kaitstud. Samal ajal arvestage, et tuuleguano kukub nagu parabool. Tegelikus töös peetakse torni tipus olevat ristharu piirkonda lindude vältimise võtmeks vahemikus 30-45°, kusjuures isolatsiooninöör on aluspunktiks ja nurk nende kahe külje vahel. Teiseks linnu okas, et tagada teatud tihedus, linnud täiesti "plug" väljaspool kaitsevööndit.

Insenertehnilises rakenduses võivad torni keeruka tüübi tõttu mõned linnukaitse olulised valdkonnad maha jääda, mille tulemuseks on ebatavaliste linnukahjustuste rikete esinemine. Kolmefaasilise juhtme isolaatori kohal olevad linnunaelad on paigale paigaldatud, kuid külgjuhtme kohal asuvale maanduspostile linnuokka ei paigaldata, mis jätab tõrke tekkimiseks varjatud häda.